Emakeelepäevale pühendatud 5.-9. klassi lugemisvõistluse ettevalmistused algasid juba veebruarikuus, kui eesti keele ja kirjanduse õpetaja Katrin Kuum tutvustas meile ürituse sisu ja palus kõigil valida välja üks raamat, see läbi lugeda ja klassis tutvustada. Tunnis tehtud esitluste järel valiti igast klassist välja parimad raamatu-esitlejad, kes osalesid 5.-9. klasside lugemisvõistluse finaalüritusel „Minu lemmikraamat ehk miks te seda raamatut tingimata lugema peaksite?

Meid hindasid kolm žüriiliiget: Laidi Lindau, Kadri Järvalt ja Ingrid Leemet. Raamatuid esitleti klasside kaupa, alustas 5. klass ja lõpetas 9.klass. Omavahel võistlesid viiendikud ja kuuendikud ja vanemas vanuserühmas võistlesid 7.-9. klass.

Nooremas kooliastmes sai 3. koha Uku Laansalu (Jaan Rannap „Agu Sihvka annab aru“);

2. koha Inger Juhkam (Leelo Tungal „Seltsimees laps“);

 ja parimaks raamatu esitlejaks kuulutati Eleanora Rebase (Marian Suitso „Hobusehullud“).

Vanemas kooliastmes sai 3. koha Rasmus Virves („Minult varastatud elu“ Renee Villancher, edastanud Nicolas Jallot);

 2. koha Rasmus Laanekivi (Aidi Vallik „Kuidas elad, Ann?“);

 võitjaks osutus Eliise Kirs (Elfriede Jelinek „Klaveriõpetaja“).

Kui noortele anda valikuvabadus raamatute lugemise osas, siis tekib elevus ja kasvab lugemisisu!

Siinkohal toome välja ka mõlema vanuseastme võitjate raamatu-tutvustused.

Noorema kooliastme võitja Eleanora Rebase: mina valisin raamatu nimega “Hobusehullud“. See raamat pole mõeldud ainult  „hobusehulludele“ nagu mina vaid kõigile lugemissõpradele. Rraamat on kirjutatud päeviku stiilis nagu näiteks: esmaspäev, teisipäev jne. See räägiks nagu tõsielust, aga tegelikult on see lugu ikkagi välja mõeldud. Peategelased on 9. klassis käiv Johanna ja tema parim sõbranna ning klassiõde Eliis. Nende klass jaguneb kaheks osaks „popid“ ja „nähtamatud“. Johanna klass pole väga kokkuhoidev. Johanna väga austas poppe ning ükskord nad kutsusid ka Johannat enda gängiga liituma, kuid põhjus, miks nad teda kutsusid ei olnud üldse see, et nad tahaks temaga hängida ja shoppamas käia. Lõpuks ütles Johanna neist ikkagi lahti. Johanna ning Eliis avastasid uue ja väga laheda hobi, ratsutamise. Nad hakkasid seal tihti käima. Johannal oli ka seal oma lemmik hobune nimega Pralinee.  Nagu raamatutes ikka, tuli ka ette suur tüli Johanna ja Eliisi vahel. Nad ei rääkinud enam omavahel üldse ja Johanna langes sellest sügavasse masendusse. Ainuke koht, kuhu Johanna kooli eest põgenes oligi ratsutamine. Lõpuks kõik ikkagi lahenes. Neid Eliisiga tabas ka äkiline armumine. Aga ega seal ainult seda ei toimunud. Näiteks koolis toimus neil ka klassiõhtu ning ratsutamises näiteks treeneri äkiline kadumine trennide keskelt või ei ilmunud ta üldse kohalegi. Aga minu lemmik koht sellest raamatust oli ikkagi lõpp. See oli nagu filmis. Aga mitte nagu, et „ … ja nad elasid õnnelikult elu lõppuni“ . EI! See lõppes hoopis ratsutamistrenniga maastikul, kus oli kätte jõudnud just galopiaeg. Aga lõpp pole üldse nii lahe, kui sa pole lugenud kogu raamatut enne läbi. Ma soovitan väga seda raamatut, sest mulle see väga meeldis.

Vanema kooliastme raamatuesitluse võitja Eliise Kirs tutvustas Elfriede Jelinek raamatut “Klaveriõpetaja”:

Raamatu autorit ja peategelast on mitmel viisil võrreldud. Peategelase suhted emaga ei lasknud elada tal oma elu, kuna ema kontrollis teda ning nad elasid koos nagu abielupaar. Peategelane, 40-nendates aastates naine, on klaveriõpetaja. Pealtnäha vaikse ja korraliku daami taga on aga tume maailm, mida vürtsitavad erinevad seksuaalfantaasiad, mis on jõhkrad. Ema teadmata käib ta peale tööpäeva oma seksuaalfantaasiaid toitmas erinevates erootikaasutustes. Raamatu keskel hakkab klaveriõpetajat märkama 17-aastane ilus ja sportlik noormees, kelle kinnisideeks sai oma õpetaja endasse armuma panemine. Lõpuks see tal ka õnnestub, aga noormees ehmub, kui tema armsam avaldab talle oma seksuaalfantaasiaid. Kogu raamatut oli raske lugeda, kuna tegemist oli eriti jõhkra lõpuga novelliga. Soovitan seda raamatut alates 16 eluaastast, kuid hella hingega noortele võib see olla raskesti talutav. See raamat sobib avara maailmapildiga lugejale, kuna vastasel juhul võidakse välja lugeda, et naised ongi seksuaalobjektid jne. Positiivsest küljest on võimalik leida ridade vahelt iroonilist või musta huumorit. Samuti on tegemist ka õpetliku ja lihtsalt hästi kirjutatud raamatuga. Kui oled võtnud selle riski seda lugeda, arvan et pettumust see ei valmista.

Eleanora Rebase 6. kl ja Eliise Kirs 9. kl