Meie lood

8 klassi matk Põhja-Saaremaa pankadel 03. juuni LL


"Tean nüüd, mis on see ala, kui meri järsku tumedaks läheb"...

Seekordki alustasime oma matka Suuriku pangalt,  kus juhendaja Anne Teigamägi rääkis  panga ajaloost viimasel

sajandil - Undva raketibaasist sõitsime läbi, saime teada mootorpurjekas Lydia Koidula laevahukust ja  

selle lasti jälgedest (ehk siis ümaraks veeretatud punastest tellisetükikestest) rannikul. Tutvusime

Siluri lubjakiviga ning otsisime ja määrasime pangal leiduvaid iseloomulikumaid kivistisi.

Edasi külastasime Veere rannikut ja  tegime kindlaks, kas sealne kaldajärsak on pank või ole. Õige

vastus – ei ole, sest aluspõhja kivimid ei paljandu.                                                                                                                   

Samuti õppisime tundma seal kasvavaid rannikutaimi -  merikapsast, merihumurit. Saime teada ka,

kuidas need taimed maitsevad – merikapsas kibe kapsas ja merihumur kui soolakurk.

Järgmise peatuse tegime Onni rannas. Kohe maantee-äärses põõsastikus rõõmustas meid õitsev

kaunis kuldking, nägime ka paljusid teisi käpalisi. Liivarannal pidi igaüks leidma kõik 4 rannikul

esinevat merekarpi ning määrama meres kasvavaid vetikaliike. Mõni agaram määris käed kokku

rannale uhutud rasvaga, mis mingil seletamatul põhjusel sel maikuul merest Saaremaa

looderannikule uhuti. Õnneks tunneme nüüdsest ka mõru vahulille ja teame, et seda saab kasutada

seebi asemel.

Edasi suundusime Abula pankrannikule, kus uurisime  mere poolt ära lihvitud stromatopooridest

nö "pealuurannikut".  Lõpetasime päeva  Ninase pangal. Julgemad ronisid  vaatetorni, mis paikneb

vanas rannakaitsepatareis ja nautisid tornist avanevat merevaadet. Panga all tutvusime sellele

pangale iseloomulike ahelkorallidega.

Meiega matkal olnud Ukraina õpilastele jäi silma, et kõik meie ranniku kaunid kohad on seotud

kunagiste militaarobjektidega. Oli sel keerulisel nõukogude-perioodil ju rannas liikumine keeruline ja

paljud kaunid paigad avastatud alles selle aja lõppedes.

 Meile kõigile  väga meeldis see reis, sest tore oli klassikaaslastega koos olla, nautida loodust,

õppida uut ning korrata õpitut, kuigi traditsioonilised koolitunnid jäid sel päeval ära

 

8. klass ja loodusaineteõpetaja Tiina Metsmaa

Pildigalerii SIIN

"Tean nüüd, mis on see ala, kui meri järsku tumedaks läheb"...

Seekordki alustasime oma matka Suuriku pangalt,  kus juhendaja Anne Teigamägi rääkis  panga ajaloost viimasel

sajandil - Undva raketibaasist sõitsime läbi, saime teada mootorpurjekas Lydia Koidula laevahukust ja  

selle lasti jälgedest (ehk siis ümaraks veeretatud punastest tellisetükikestest) rannikul. Tutvusime

Siluri lubjakiviga ning otsisime ja määrasime pangal leiduvaid iseloomulikumaid kivistisi.

Edasi külastasime Veere rannikut ja  tegime kindlaks, kas sealne kaldajärsak on pank või ole. Õige

vastus – ei ole, sest aluspõhja kivimid ei paljandu.                                                                                                                   

Samuti õppisime tundma seal kasvavaid rannikutaimi -  merikapsast, merihumurit. Saime teada ka,

kuidas need taimed maitsevad – merikapsas kibe kapsas ja merihumur kui soolakurk.

Järgmise peatuse tegime Onni rannas. Kohe maantee-äärses põõsastikus rõõmustas meid õitsev

kaunis kuldking, nägime ka paljusid teisi käpalisi. Liivarannal pidi igaüks leidma kõik 4 rannikul

esinevat merekarpi ning määrama meres kasvavaid vetikaliike. Mõni agaram määris käed kokku

rannale uhutud rasvaga, mis mingil seletamatul põhjusel sel maikuul merest Saaremaa

looderannikule uhuti. Õnneks tunneme nüüdsest ka mõru vahulille ja teame, et seda saab kasutada

seebi asemel.

Edasi suundusime Abula pankrannikule, kus uurisime  mere poolt ära lihvitud stromatopooridest

nö "pealuurannikut".  Lõpetasime päeva  Ninase pangal. Julgemad ronisid  vaatetorni, mis paikneb

vanas rannakaitsepatareis ja nautisid tornist avanevat merevaadet. Panga all tutvusime sellele

pangale iseloomulike ahelkorallidega.

Meiega matkal olnud Ukraina õpilastele jäi silma, et kõik meie ranniku kaunid kohad on seotud

kunagiste militaarobjektidega. Oli sel keerulisel nõukogude-perioodil ju rannas liikumine keeruline ja

paljud kaunid paigad avastatud alles selle aja lõppedes.

 Meile kõigile  väga meeldis see reis, sest tore oli klassikaaslastega koos olla, nautida loodust,

õppida uut ning korrata õpitut, kuigi traditsioonilised koolitunnid jäid sel päeval ära

 

8. klass ja loodusaineteõpetaja Tiina Metsmaa

Pildigalerii SIIN