Huvijuht Arnek Grubnik: aeg-ajalt tulevad mulle pähe päris toredad ideed 16. märts LL
Arnekit teavad ja tunnevad koolis kõik, nii suured kui väikesed. Temaga saab alati midagi korralda või mängida või lihtsalt juttu ajada. Arnek on alati pildidl. Aga kas te ka seda teate, mis Arnek ise enda kohta räägib? Meedia- ja fotoringi õpilased Eliise Kirs, Janette Jaansalu ja Rosette Leemet intervjueerisid meie huvijuhti Arnek Grubnikut. Mõnusat lugemist jagame teie kõigiga!
Kirjelda ennast inimesena, mis on sinu isikupära?
Olen harjunud endast mõtlema, kui unistajast. Kogu elu olen tundnud ennast koduselt looduses viibides; seda nii metsas, kui mere ääres. Nali ja huumor meeldib ka.
Mul on isikupäraselt suur nina!
Mis sulle iseenda juures kõige rohkem meeldib?
Meeldib see, et aeg-ajalt tulevad mulle pähe päris toredad ideed.
Räägi meile veidi oma perest?
Meie pere ei ole väga suur. Mul on elukaaslase Karitaga kahe peale kokku kolm last. Suuremad on juba iseseisva elu peal – poeg Markus Andero on hetkel sõjaväes ja kasutütar Katariin elab ka juba iseseisvalt Tallinnas ja töötab kohvikus. Kaspar Martin käib aga meie kooli esimeses klassis. Ja taksikoer Uku on meil ka, kuigi tema meiega Kuressaare korteris ei ela. Tema elab koos vanaemaga Tornimäe lähedal Ardla külas.
Millised on sinu hobid väljaspool kooli?
Mulle meeldib pildistada, looduses jalutada ja uusi kohti avastada; samuti meeldib mulle joonistada. Rulaga sõidan ka hea meelega.
Miks valisid töö noortega?
See küsimus paneb mind pikalt mõtlema... Olen peaaegu kogu elu seda tööd teinud. Aga miks ma selle valisin? Küllap on üks otsus, üks töö viinud teiseni. Kui aga küsin endalt, et kas mulle meeldib töö noortega, siis vastus on jah. Meeldib!
Räägi oma varasematest töökogemustest?
Noorsootööga sai alustatud juba ülikooli ajal Tartu Pauluse kirikus pühapäevakooli tehes. Hiljem töötasin Keila SOS Noortekodus. Peale seda Muhu Noortekeskuses ja veidi hiljem Kuressaare noortekas. Siis tulin paariks aastaks tööle Kärla noortekasse. Sealt edasi Hiiumaale Kõpu Noortekodusse. Sealt siis ringiga jälle Kärlale tagasi. Olen lühemat aega töötanud näiteks ka Muhu Põhikoolis poiste tööõpetuse õpetajana, Kuressaare Kultuurivaras kultuurikorraldajana, teinud Kuressaare Edukontoris vabatahtlikku tööd ja olnud ka töötu.
Kuidas sulle meeldib töö ja olemine Kärla koolis?
Töö meeldib hästi! Iga päev on huvitavaid üllatusi ja avastusi täis. Kool on mõnus ja hubane – mitte liiga suur, ka mitte liiga väike.
Kuidas on meie kooli õpilased sind vastu võtnud?
Ma ise tunnen, et hästi! Eks selle küsimuse puhul tasub ka noortelt vastust küsida.
Milliseid plaane on sinult ja õpilasesinduselt oodata?
Loodan, et saame üheskoos korraldada ja organiseerida kooliperele üha rohkem selliseid tegevusi ja üritusi, mis meid kõiki liidavad, õpetavad ja tegutsema innustavad.
Millised on sinu soovid Kärla kooliperele?
Muhumaal öeldakse: “Olge ikka munuksed!”. Ehk oleme kõik mõnusad, rõõmsad. Avastame koos seda imelist maailma ja loodame, et rahuaeg saabub peagi nii Ukrainas, kui ka mujal maailmas.
Arnekit teavad ja tunnevad koolis kõik, nii suured kui väikesed. Temaga saab alati midagi korralda või mängida või lihtsalt juttu ajada. Arnek on alati pildidl. Aga kas te ka seda teate, mis Arnek ise enda kohta räägib? Meedia- ja fotoringi õpilased Eliise Kirs, Janette Jaansalu ja Rosette Leemet intervjueerisid meie huvijuhti Arnek Grubnikut. Mõnusat lugemist jagame teie kõigiga!
Kirjelda ennast inimesena, mis on sinu isikupära?
Olen harjunud endast mõtlema, kui unistajast. Kogu elu olen tundnud ennast koduselt looduses viibides; seda nii metsas, kui mere ääres. Nali ja huumor meeldib ka.
Mul on isikupäraselt suur nina!
Mis sulle iseenda juures kõige rohkem meeldib?
Meeldib see, et aeg-ajalt tulevad mulle pähe päris toredad ideed.
Räägi meile veidi oma perest?
Meie pere ei ole väga suur. Mul on elukaaslase Karitaga kahe peale kokku kolm last. Suuremad on juba iseseisva elu peal – poeg Markus Andero on hetkel sõjaväes ja kasutütar Katariin elab ka juba iseseisvalt Tallinnas ja töötab kohvikus. Kaspar Martin käib aga meie kooli esimeses klassis. Ja taksikoer Uku on meil ka, kuigi tema meiega Kuressaare korteris ei ela. Tema elab koos vanaemaga Tornimäe lähedal Ardla külas.
Millised on sinu hobid väljaspool kooli?
Mulle meeldib pildistada, looduses jalutada ja uusi kohti avastada; samuti meeldib mulle joonistada. Rulaga sõidan ka hea meelega.
Miks valisid töö noortega?
See küsimus paneb mind pikalt mõtlema... Olen peaaegu kogu elu seda tööd teinud. Aga miks ma selle valisin? Küllap on üks otsus, üks töö viinud teiseni. Kui aga küsin endalt, et kas mulle meeldib töö noortega, siis vastus on jah. Meeldib!
Räägi oma varasematest töökogemustest?
Noorsootööga sai alustatud juba ülikooli ajal Tartu Pauluse kirikus pühapäevakooli tehes. Hiljem töötasin Keila SOS Noortekodus. Peale seda Muhu Noortekeskuses ja veidi hiljem Kuressaare noortekas. Siis tulin paariks aastaks tööle Kärla noortekasse. Sealt edasi Hiiumaale Kõpu Noortekodusse. Sealt siis ringiga jälle Kärlale tagasi. Olen lühemat aega töötanud näiteks ka Muhu Põhikoolis poiste tööõpetuse õpetajana, Kuressaare Kultuurivaras kultuurikorraldajana, teinud Kuressaare Edukontoris vabatahtlikku tööd ja olnud ka töötu.
Kuidas sulle meeldib töö ja olemine Kärla koolis?
Töö meeldib hästi! Iga päev on huvitavaid üllatusi ja avastusi täis. Kool on mõnus ja hubane – mitte liiga suur, ka mitte liiga väike.
Kuidas on meie kooli õpilased sind vastu võtnud?
Ma ise tunnen, et hästi! Eks selle küsimuse puhul tasub ka noortelt vastust küsida.
Milliseid plaane on sinult ja õpilasesinduselt oodata?
Loodan, et saame üheskoos korraldada ja organiseerida kooliperele üha rohkem selliseid tegevusi ja üritusi, mis meid kõiki liidavad, õpetavad ja tegutsema innustavad.
Millised on sinu soovid Kärla kooliperele?
Muhumaal öeldakse: “Olge ikka munuksed!”. Ehk oleme kõik mõnusad, rõõmsad. Avastame koos seda imelist maailma ja loodame, et rahuaeg saabub peagi nii Ukrainas, kui ka mujal maailmas.