Veebruarikuust alates töötab meie kooli õppejuhina Maiu Raun. Meedia- ja fotoringi õpilased olid taaskord uudishimulikud ja palusid Maiult intervjuu.
Seekordse persoonilooga kutsume teid kõiki temaga tutvust looma!
Kuidas sa ise ennast lühidalt kirjeldaksid?
Oplaa, no see on küll üks raske küsimus. Ma usun, et inimesed, kellega olen kokku puutunud iseloomustavad mind väga erinevalt ja tead, täpselt selline ma olengi. Olen õppinud, et inimesed on üksteise peegeldus - tõmbad ligi inimesi ja mõtteid, kellega samastud ning reageerid sellele, mis on sinu enda sees olemas. Oma elu jooksul olen teada saanud, et minus on nii kirglikkust, emotsionaalsust kui järjekindlust. Need omadused on mind elus edasi viinud, aga aeg-ajalt ka ummikusse ajanud. Paar halba omadust, millest olen teadlik ja millega pean ikka veel tegelema on kärsitus ja perfektsionism. Seega tahe algusest peale asjad kiiresti ja õigesti ära teha ei ole kõige paremad omadused.
Nimeta mõned asjad, mis panevad sind elust rõõmu tundma?
Ma arvan, et mul on oskus märgata tänutunnet enda sees. Väikseid rõõme suudan leida igast päevast. Ma tunnen rõõmu hommikusest päikesetõusust ja õhtuse loojangu ilust, mulle meeldib kui veebruaris tihane hakkab valjemini laulma, kui tärkavad sinililled ning õitsevad kastanid, mulle meeldib suvesoojus ja talvepakane, mulle meeldib sügisvärvides vahtrapuu mu koduõuel, mulle meeldib kui saan magada oma voodis, mulle meeldib hästi kaetud laud ja mulle meeldib kui kuulen, et mu lähedastega on kõik hästi. Seda sai vist nüüd küll palju, aga mu elus on veel üks suur ehe rõõmupall ja see on 1,5 -aastane lapselaps Luna.
Kuidas veedad vabaaega?
Minu ametid on kõik olnud seotud suhtlemisega. Suhtlemisel on omadus anda ja võtta energiat. Seepärast kulub minu lemmikaeg üksi olemisele looduses. Ma saan jõudu ja energiat aktiivsest liikumisest ning tasakaalu metsavaikuses marju ja seeni korjates. Ma armastan näppupidi mullas olla. Järjest rohkem imetlen Kärla jõge, mille kaldale ehitas isa meie kodu. See armas jõevulin on minu hommikune ärataja ning toonud mulle mitmeid taipamisi. Taipamisi, et tegelikult asjad, millest rõõmu tunda on nii lähedal, et me isegi ei märka neid. Lihtsalt harjud nende olemasoluga. Jõgi on õpetanud elu vaatama teiste silmadega: kuidas edasi liikuda olenemata vastupanust, millal on aeg olla kiire ja millal tagasihoidlikult vaikne. Jõgi pakub vaheldust ja vaheldus on ka minu jaoks väga tähtis. Praegusel kevadisel ajal ei pea näiteks hommikuseks värskenduseks minema dušši alla, vaid lipsad lihtsalt jõest läbi. No vähemalt senikaua kui jõe tervis on korras. Minu jaoks ei ole lemmikut aastaaega ega ilma ja selleks on mind treeninud koerad. Ma olen hingelt koerainimene ja ehkki mul praegu koera ei ole, olen tänulik, et nad on pannud mind liikuma ja armastama iga ilma ja aastaaega. Väga mulle meeldib ka lugeda.
Oled ju meie kooli vilistlane. Kuidas meenub sulle sinu kooliaeg Kärla koolis?
Minu kooliaeg jäi sügavasse nõukogude aega, mil kehtis reegel, et laps räägib siis kui kana pissib. Täiskasvanu sõna oli täitmiseks ja vasturääkimine polnud lubatud. Nuriseda võisid vaikselt ja nurga taga. Ometigi on sellest ajast palju häid mälestusi ja nii harva kui me oma klassikaaslastega kokku oleme saanud, on need lood, mida keegi mäletab, värvikad ja kohati koomilised. Naljakas on see, et inimesed mäletavad erinevaid asju ja vahel on tunne, et kas me ikka käisime ühes klassis.
Sel ajal oli klassis peaaegu kaks korda rohkem õpilasi kui praegu. Meie klassis oli näiteks 33 õpilast, kellest suurem enamus krutskit täis klassivennad. Minu esimene klassijuhataja oli õpetaja Aare Liiv, siis Eevi Haamer ja hiljem juba Endla Pihl. Oma kooliajast mäletan palju toredaid klassiväliseid üritusi nagu maastikumängud, Kadrikarneval, diskoõhtud ja Maiball. Aktiivne elu käis pioneeride toas. Toimusid viktoriinid, riviõppused ja valmistusime üle-eestiliseks sõjalis-sportlikuks mänguks „Põuavälk“. Ühest sellisest võistlusest on mul meeles, et pidin radistina edasi andma signaali „kõrgus 134 meetrit“.
Üks tore aeg oli ka sügisene kohustuslik kartulivõtt kolhoosipõllul, sest seal juhtus iga kord midagi põnevat, mida hiljem tuli klaarida. Töökasvatust õppisime ka kooliaias rohides ja Kärla parki riisudes.
Kindlasti oli Kärla kool sel ajal üks parimaid spordipisiku süstijaid. Mul tuleb alati südamesse soe tunne kui näen oma kooli direktorit Peep Langot. Tema sõna oli kindel ja oma südames oli ta minu meelest alati õiglane. Kui oli vaja ikka sigaduste eest karistust kanda, siis tuli seda ka teha. Lisaks sellele oli Peep suur spordientusiast, kelle eestvedamisel tõi kool karikaid nii maakondlikelt kui üle-eestilistelt: suusatamise-, kergejõustiku- aga ka väravapalli võistlustelt.
Kui võrdled koolitüdruk Maiut praeguse Maiuga, siis mis on muutunud?
Olen oma peres esimene laps ja vanem laps on teadupärast kohe „suur“ mille tõttu on tal alati kandvam roll pere toimetustes kaasa lüüa. Ema ja isa töötasid selle nimel, et meil oleks oma kodu, toit laual ja riided seljas. Lisaks kolhoositööle peeti kodus loomi, mis andsid küll lisasissetuleku, aga mille nimel pidi terve pere pingutama. Kodused ülesanded, pidid olema tehtud enne kui külalastega mängima sai minna. Seega pingutus tuli enne ära teha kui võisid preemiat nautida. Ilmselt sealt ajast on pärit minu kohusetundlikkus ning see ei ole ajas muutunud. Lapsena ja mingi osa ka oma täiskasvanud elust olen ma olnud väga seltskondlik ja võtnud eestvedamise rolle. No see osa minust on siiski muutunud.
Mis on olnud su varasemad ametid? Kuidas need sulle on meeldinud?
Minu ametid on seotud olnud lastega. Juba koolitüdrukuna täitsin suvisel koolivaheajal lasteaias kasvataja abi rolli ning teenisin oma palgaraha. Kuna mu ema töötas lasteaias, siis olin seda ametit kõige lähemalt näinud. Ilmselt seetõttu viis peale keskkooli lõppu minu tee õppima lasteaiaõpetaja eriala. Kärla lasteaias õpetajana töötasin 16 aastat. Sealt edasi 13 aastat lasteaia juhina. 2,5 aastat Lääne-Saare vallas haridusnõunikuna ja pärast valdade ühinemist veel 2,5 aastat Saaremaa valla alushariduse nõunikuna.
Igal uuel töökohal alustades tuleb kogemuste mõttes alustada pea alati nullist. Sind toetavad küll koolis õpitud teadmised ning mõningane elu- ning töökogemus, aga pidevat enesearengut ning edasi õppimist nõuab iga uus algus. Ükskõik, millisel erialal olen töötanud, hindan inimesi, kes on siirad, püüavad luua muutust, jagavad, teevad koostööd ja julgevad eksida ning seda ka tunnistada. Pean ütlema, et hoian ise väga inimesi, kes panevad mind mõtlema ja arenema, sest tänu neile saan rohkem tundma ka iseennast.
Milline on tööle asudes sinu hetkemulje Kärla koolist?
Töökoha muutuse valikule hakkas tegelikult kaasa mängima kooli arengukava seminar, kus mul õnnetus kaasa lüüa. See oli loov ja mõnus protsess, tuli mitmeid äratundmisi ja ma nägin kooli juhtkonnas valmisolekut muutusteks. Tundsin, et tahan olla selles protsessis osaline. Kahjuks on praegune Covidi-aeg jätnud mind kõrvale tavapärase koolielu melust ja rõõmuhetkedest, aga olen kindel, et need ajad tulevad taas.
Millised on tuleviku vaated meie koolis õppejuhina töötades?
Ma hindan kõrgelt minu eelkäija õppejuhi Anne Pildre panust, sest tean kui pühendunult on ta seda tööd teinud. Uus aeg on aga meid kõiki viinud sinna, kus me pole kunagi olnud. Keegi ei tea täpselt, millised muutused see tegelikult kaasa toob. Seepärast saan kasutada kellegi poolt juba öeldud sõnu: „Ära soovi, et läheks kergemaks vaid soovi, et saaksid paremaks. Ära soovi, et sul oleks vähem probleeme, vaid soovi, et sul oleks rohkem oskusi. Ära soovi, et sul oleks vähem väljakutseid, vaid soovi, et sul oleks rohkem tarkust.“
Mida lõpetuseks sooviksid meie kooliperele?
Ma soovin, et koolis jätkuks lusti ja rõõmu, usaldust ja austust, eksimist ja andeks andmist, avastamist ja uudishimu ning mis peamine, koostöötahet ja üksteise aitamist.
Intervjuu õppejuht Maiu Raunaga viisid läbi meediaringi õpilased Lisette Avik, Janette Jaansalu ja Eliise Kirs 7. klassist ning juhendaja Laidi Lindau
