Täna seisab oma väärika sünnipäeva lävel meie kooli kauaaegne õppejuht ja õpetaja Anne Pildre. 65 aastat – on seda vähe või palju? Just sellele küsimusele otsime vastust Annelt endalt!

Sa oled südatalvine sünnipäevalaps. Kas talv iseloomustab sind kui inimest ka kuidagi?

Tegelikult ei iseloomusta. Talvel on külm, tihti puhuvad vinged külmad tuuled. Sellel talvel katab maad ka paks lumevaip, aga mulle lumi ei meeldi. Mulle meeldib väga soojus, päike ja suvi.

Kärla koolis töötad sa 47-ndat aastat. Väike arvutuskäik annab tulemuseks, et oma hinge kinkisid sa Kärla koolile juba noore tüdrukuna. Millised on sinu mälestused algusaegadest siin koolis?

Tulin Kärla 8-kl. Kooli pioneerijuhiks 18-aastasena pärast Orissaare Keskkooli lõpetamist. Töötasin sellel ametikohal seitse aastat. Need olid väga toredad ja tegusad aastad. Õpilased olid hakkajad, tulid kaasa kõigi ettevõtmistega. Traditsioonilised üritused olid: maituli luuremänguga, kombineeritud teatevõistlused nagu matkatakistusriba, poiste ja tüdrukute nädalad, kadriball, aineõhtud, mis lõppesid alati tantsuõhtuga, ja teadmiste viktoriinid. Üks kord nädalas toimusid kooli raadisaated, igal suvel olid malevalaagrid Onni rannas või Karujärve ääres. Pioneerid võistlesid omavahel pioneeririvis, -tarkustes, kodu-uurimises, spordis. Õpilaste põhitegevus oli seotud sõjalis-sportliku mänguga „Põuavälk“. See oli nagu kodutütarde ja noorkootkaste praeguse tegevuse eelkäija. Ideoloogia oli muidugi teine, aga selle peale ei mõelnud keegi. Laste silmad särasid võistlus- ja teotahtest. Kunagisest koolielust võikski tänapäeva kooliellu tuua õpilaste isetegemistahtmist ja –rõõmu, et oleks vähem passiivsust ja virisemist.

Milliseid ameteid sa oled Kärla koolis pidanud?

Olen olnud ametis koristajast õppejuhina. Direktor ma ei ole olnud, küll aga direktori kohusetäitja. Olen andnud asendusõpetajana vist kõiki õppeaineid. Minu õpitud eriala on eesti keele ja kirjanduse õpetaja, lisaerialaks klassiõpetaja.

Kui vaatad ajas tagasi, kas oskasid oma karjääri algusaegadel arvata, et koolielu võib ajas sootuks muutuda? Kaasav kool, digipööre, distantsõpe jne. Mis sa nendest muutustest arvad?

Kooli tööle tulles oli väga pikka aega kõik tavapärane: enne tundi minemist võtsid õpetajate toast klassipäeviku kaasa ja sammusid ainekabineti poole. Kärla kooli ainekabinetid olid aineõpetajate poolt kujundatud ja need olid tolle aja kohta tehniliselt (filmoskoobid, grafoprojektorid, slaidiprojektorid, erinevad magnetofonid, üks filmiaparaat) küllaltki hästi sisustatud.

Kaasav kool, digipööre, distantsõpe – need on tänapäeva kooli suured väljakutsed. Nii õpetajad kui ka õpilased peavad kõige sellega kohanema, harjuma, pidevalt juurde õppima, et ajale mitte jalgu jääda. Ma arvan, et iga muudatus, mille elu kaasa toob, on vajalik ja õpetlik ning sellega tuleb kohaneda. Vastuvoolu ei saa tänapäeva koolis töötades ujuda.

Nüüd, kui oled teinud otsuse taanduda õppejuhi ametist, jätkates õpetajana, kas on ka midagi, millest võiksid hakata puudust tundma?

Praegu seda tunnet ei ole ja loodan, et ka ei tule. Töötades ühes koolis 47 aastat, neist 23 õppejuhina, arvan, et olen oma panuse andnud. Õpetajana edasi töötades on mu ümber ju ikka samad armsad kolleegid ja ka õpilased, kellele tarkust jagada.

Mida soovid oma mantlipärijale?

Soovin Maiule jõudu ja jaksu, rohkesti värskeid mõtteid ja ideid, aga ka tasakaalukust ja mõistmist.

Kui töömõtted kõrvale jätta, millest sa veel inspiratsiooni leiad?

Ikka oma perest. Mul on tütre- ja pojapered, neli ülitoredat lapselast. Vanim on 16-aastane gümnaasiumineiu Liisa, kes treenib aktiivselt Eesti Tantsuagentuuris. Tema vend Sander õpib 5. klassis ja treenib innukalt Jaak Mae suusakoolis. Poja peres on 13-aastane tütar Rahel, kes tegeleb paljude hobidega: mängib tennist, õpib muusikakoolis trumme ja käib ka tantsutrennis. Karl Ruben on noorim, õpib 2. klassis ja tegeleb ujumisega. Lapselaste võistlustele ja igapäeva tegemistele kaasaelamine innustab jätkuvalt nooruslik olema.

Kas sul on mõni kirg või hobi?

Minu hobi ja ka kirg on aiandus. Ma kasvatan roose. Samuti meeldivad mulle väga gladioolid. Ma ootan väga kevadet, et saaksin sõrmed mulda pista. Mulle meeldib ka lugeda. Siiani on mul selleks väga vähe aega jäänud. Loodan südamest, et nüüd leian selleks piisavalt aega.

Kuidas siis tänasel pidupäeval tundub – kui kaugele üks inimene 65 aastaga oma eluteel jõuab? Kas 65 aastat on vähe või palju?

See on väga keeruline küsimus. Kui võtta, et oma 65 eluaastast olen ma enamuse elanud Kärlal, siis ei ole ma ju kuigi kaugele jõudnud. Samas 65 eluaastat, kuhu mahub lapsepõlv, keskkool, pere loomine ja laste kasvatamine, õpingud Tallinna Ülikoolis, töö erinevates ametites Kärla koolis, oma kodu rajamine, laste pered ja lapselapsed – siis on seda ikka päris palju. Minu eluteel on olnud palju rõõmu ja õnnestumisi. Samas on minu elus olnud ka palju muret, lähedaste inimeste kaotust. Arvan, et 65 aastat on just paras vanus, et pöörata elus uus lehekülg ja minna vapralt edasi.

Mida sa tänasel pidupäeval ise endale soovid?

Tervist, tervist ja veel kord tervist! Kui tervis on hea, siis sujuvad kõik ettevõtmised.

Omalt poolt soovime õpetaja Annele head tervist, õnne ettevõtmistes ja palju rõõmurohkeid päevi Kärla koolis!

Intervjuu sai tehtud meedia- ja fotoringi õpilaste Marileen Seli, Lisette Aviku ja juhendaja Laidi Lindau ühistööna.