Kooliaasta alguse puhul jagasid meie 9. klassi õpilased Luisa ja Emmariin mõtteid sellest, kui kiiresti suvevaheaeg möödus ja mida uus kooliaasta endaga kaasa toob. Kõne pani 1. septembri aktusel kuulajad naeratama ja natuke ka suve taga igatsema.

Teksti luges 1. septembril ette Filippo

Ja nii kiiresti ongi suvi läinud.

Tänase päeva puhul tahaksin ma alustada ühe lühikese vaikusehetkega - et leinata meie suvevaheaega. Ta oli lühike, ta oli ilus ja ta on nüüdseks läbi. Tundub nagu alles eile sai magada keskpäevani, süüa jäätist hommikusöögiks ja unustada täiesti, mis nädalapäev üldse on. Ja nüüd seljakott on raske ja pluus pingul - suvi tegi oma töö.

Kõigepealt tere tulemast 1.klassi astujad!

Täna on teie jaoks suur päev, algab teie kooliseiklus! Ma arvan, et mõned teist on juba õnnelikud, et nüüd ei pea enam lõunaund magama, kuid 

uskuge mind varsti hakkate neid isegi taga igatsema. Koolipäevad on pikad ja täis uusi asju, nii et uinakutunnid on kahjuks minevik.

Ja siis tuleme meie - 9. klass.

See on meie viimane aasta siin koolis. Meie suur finaal. Ja ausalt öeldes natuke naljakas on see, et nüüd oodatakse meilt küpsust. Meilt, kellel läheb vahel siiani segi, kas tunni algus on 8.25 või 8.30. Aga me proovime. Päriselt. Me teeme ära eksamid. Me jätame meelde, mis kell on kehaline. Me isegi loeme mõne raamatu läbi. Võib-olla.

Õpetajatele soovime tugevaid närve, esimese klassi lastele palju lõbusaid hetki ja meile, 9. klassile, et see viimane põhikooli aasta läheks nii kiiresti kui pühapäeva viimased 10 minutit.